Eesti Kogelejate Ühingu seni suurimad projektid on olnud “Kogelus ei sega töötamist” 2005. aastal ja selle jätkuprojekt 2006. aastal “Kogelus ei takista töötegemist”. Neid rahastasid Euroopa Sotsiaalfond ja Hasartmängumaksu Nõukogu läbi Eesti Puuetega Inimeste Koja. Tegemist oli ühe osaga Eesti Puuetega Inimeste Koja projektist „Puuetega inimeste ettevalmistamine tööturule sisenemiseks”. EKÜ on Eesti Puuetega Inimeste Koja liikmesorganisatsioon.

Projektide põhisisuks oli kogelevate inimeste kõnekoolitus ja nõustamine, tõstmaks kõnetakistusega inimeste elukvaliteeti ja konkurentsivõimet tööjõuturul.

Intensiivseid kõneravikursuseid korraldati Eesti eri paigus, et iga piirkonna inimesed, kes kogelevad, saaksid kursustele tulla kodupaiga lähedal. Samas on vajalik minna kodusest keskkonnast veidi kaugemale ning teatud aja jooksul ainult oma kõne parandamisele pühenduda.

Kogelus võib kogeleja tööelu tugevasti mõjutada. Paljud kogelejaid on tunnistanud, et tegelikult ei tee nad seda tööd, mida tegelikult tahaksid ja oskaksid, vaid töötavad sellistes ametites, kus peab rääkima keskmisest vähem. Nad ei hakka soovitud töökohale kandideerimagi. Neil on tugev enesetsensuur.

Probleem seisneb ka selles, et enamik kogelejaid ei julge oma kõnetakistuse probleemi avalikult välja öelda, kartes, et tööandja jätab nad siis tööst ilma. Kuid probleemi varjates ei saa ka selle parandamiseks midagi ette võtta.

Mõistagi on ka rohkesti positiivseid näiteid, kui inimene ei lase oma kõnetakistusel töist karjääri pärssida.

Me ei tea, kui palju kogelejaid pelgalt kogelemise pärast mingisse ametisse, kus rääkimine pole üldse oluline, pürgijate hulgast on välja praagitud. Loomulikult poleks kogelejale kõige sobivam näiteks lennudispetšeri amet. Ometi võiks olla nende töövalikuvõimalus laiem, kui see praegu on.

Asi pole pelgalt inimestes, kes kogelevad – kogu ühiskonnale tõuseks palju kasu, kui kogelejad saaksid oma tegelikke oskusi ja võimeid ühiskonna heaks rakendada.