Kõneravi lastele
Kuna lapsed kogelevad eri moodi ja elavad erinevas keskkonnas, ei ole ühtset lähemist võimalik välja tuua. Tavaliselt logopeed hindab lapse kõnet, selle arengut, seda mõjutanud tegureid, kogelusega seotud mõtteid, tundeid ja vältimiskäitumist.
Kogelus areneb tavaliselt erinevate etappide kaupa. Kui kogelus on esimeses etapis, ehk on tegemist normaalsete kõnetakistustega, aitab enamasti keskkonna muutmisest. Samas on kindlasti soovitatav võtta ühendust logopeediga.
Kogeluse arengu etapid:
- Normaalsed kõnetakistused ehk ealine sujumatus (normal disfluency) – kuna kõnelema õppimine on keeruline protsess, esineb suurel osal lastest kõnetaksitusi, mis enamasti arengu käigus kaovad. Laps võib korrata fraase või sõnu, harvem silpe või üksikhäälikuid. Kordusi esineb vähem kui 10% sõnadest ja enamasti 1-2 kordust sõnal. Kordused on aeglased, ühtlased ja ilma pingeta. Teisest käitumist (silmapilgutused, vältimine, parasiitsõnad, ajastamine) ja kogelusega seotud negatiivseid tundeid ei esine. Selliste normaalsete kõnetakistuste korral saab lapse keskkonna muutmisel enamus juhtudel kogeluse väljakujunemist ära hoida.
Soovitusi, mida teha ja mida mitte teha:
- Kuula, mida laps ütleb, mitte seda, kuidas ta seda teeb.
- Räägi lapsega aeglaselt ja tee jutu sees pause. See on parem abivahend kui soovitus lapsele: „Räägi rahulikult!“
- Püüa leida iga päev lapse jaoks aega, mil oleksid ainuüksi tema päralt. Tähtis on, et laps ei peaks võitlema sinu tähelepanu eest.
- Väldi lapsega suheldes liiga pikki ja keerulisi lauseid.
- Ära ütle sõnu lapse eest ega lõpeta tema lauseid.
- Vähenda lapse küsitlemist. Parem on kasutada suhtlemisviisi, kus üks vestleja ütleb repliigi, teine kommenteerib seda jne.
- Lapsega vesteldes pea enne ütlust väike paus (1-2 sekundit). See aitab hoida vestluse tempot piisavalt aeglase ja rahulikuna.
- Ära katkesta last rääkimise ajal. Peres ja lasteaiarühmas/klassis peaks igaühele andma piisavalt aega oma ütluse lõpetamiseks. Üksteisest ülerääkimist ja vahelesegamist ei tohi lubada juba maast-madalast.
- Ära lase lapsel korrata kogeldud sõna või ütlust. Kui öeldu sisu jäi segaseks, küsi, kas said lapsest õigesti aru.
- Kasuta lapse poolt kogeldud sõna oma järgnevas ütluses, hääldades seda pisut aeglasemalt ja pehmemalt, et anda lapsele parema kõne eeskuju.
- Kui lapsel on raskem periood ja kogelust rohkem, paku talle mänge ja tegevusi, kus vajadus kõnelemiseks väiksem või milles tavaliselt ei kogelda. Sobivad laulumängud, näidendid jne.
- Kui laps kurdab, et tal on raske rääkida, lohuta teda. Võid öelda, et rääkimine ongi vahel raske ja paljudel inimestel jäävad mõnikord sõnad kinni, et lapsed alles õpivad rääkima ja õppimise ajal tehakse ikka vigu.
- Kuigi väikesele lapsele pole mõtet kogelust teadvustada, ei tasu seda teemat veidi vanema lapsega salata. Kui ema või isaga saab murest rääkida, kaob hirm kogeluse ees.
- Näita lapsele, et ta on sulle tähtis ja kallis. Kogelemine ei tähenda midagi!
Tavaliselt mööduvad kõnetakistused 2–6 kuu jooksul, vahel võib see kesta ka kauem. Võivad esineda perioodid, mil kõnetakistused kaovad täiesti, mõne aja möödudes aga ilmnevad uuesti.
- Piiripealne kogelus (borderline stuttering) – lapsel esineb sõnakordusi rohkem kui 10% sõnadest ja enamasti rohkem kui 2 kordust sõnal. Kordused on veel pingevabad, teisest käitumist (silmapilgutused, vältimine, parasiitsõnad, ajastamine) ei esine, aga võib esineda kogelusega seotud negatiivseid tundeid. Soovitused on samad, mis normaalsete kõnetakistuste korral.
- Kogeluse algus (beginning stuttering) – kordused on muutunud pingeliseks ja laps hakkab kiirustama sõnade väljaütlemisega. Sõnakordused on järsud ja kiired. Ilmnevad häälikute venitused. Häälekõrgus ja valjus võivad tõusta. Sõnade väljaütlemisel võivad esineda grimassid ja lapsel võivad esineda probleemid rääkima hakkamisega. Samuti hakkab laps tajuma oma kogelust ja on sellest frustreeritud. Laps hakkab kasutama vahendeid, et mitte kogeleda – näiteks võib laps peaga hoogu anda või silmi pilgutada. Laps võib arvata, et sel moel ta aitab ennast rääkima hakkamisel, ent tegelikult reaalset abi kaasliigutused ei paku. Kui sõna ütlemine ikka ei õnnestu, üritab laps tugevamini. See tekitab lisapinget, mis omakorda põhjustab kogeluse edasist süvenemist.
- Keskmiselt väljakujunenud kogelus (intermediate stuttering) – lisaks kordustele ja venitustele tekivad blokid ja suureneb lihaspinge. Raskete blokkide korral kaasneb sageli silmade kinnipigistamine, grimassid, käte-jalgade liigutused, mille abil üritab laps piinlikust kogelushetkest üle saada. Laps võib hakata kogelust varjama. Mõned lapsed hakkavad rääkima sosinal või ebahariliku hääletooniga, liiga vaikselt või liiga kiiresti. Laps võib vältida teatud sõnu ja olukordi, mis tunduvad talle eriti rasked. Ravita jäänud kogelus hakkab peagi negatiivselt mõjutama lapse enesehinnangut. Tuleks kindlasti pöörduda logopeedi poole.
- Väljakujunenud kogelus (advanced stuttering) – selles kategoorias on noorukid, enamasti 14 ja vanemad ja nende kogelus sarnaneb täiskasvanute kogelusele. Esinevad sageli blokid, kus õhuvool täielikult peatub, ning inimene ei saa sõna pikka aega välja öelda. Võivad tekkida lõua värinad ja palju teisest käitumis. Inimene juba ennustab, millal võib kogelus tekkida, mis muudab selle tekkimise tõenäolisemaks. Võib tekkida abitusetunne, viha, frustruatsioon ja tugevad negatiivsed emotsioonid. Kõik see omakorda suurendab kogelust, vältimiskäitumist ja kogelusega seotud emotsioone.
Kogeluse kulg võib olla eeltoodust erinev. Kogelus võib alata varakult tugevate blokkidena. Sellisel juhul on laps algusest peale teadlik kogelusest, ta on õnnetu, võib koguni keelduda rääkimisest. Kogelus võib kaasneda ka muude kõne- ja keelearengu probleemidega. Sel puhul on lapsel lisaks sõnade väljaütlemisele häiritud hääldus, sõnavara, lauseehitus ja eneseväljendus laiemalt. Vanema lapse kogelus võib muutuda varjatuks. Sel juhul peab laps pidevalt emotsionaalselt rasket võitlust kogeluse ilmsikstulekuga, kuigi tegelik kogelus võib olla suhteliselt väike ja hoopis vähem häiriv.
Kogeluse ravi saamiseks tuleks pöörduda logopeedi poole. Mida varem raviga alustatakse, seda paremad on tulemused. Esmalt uurib logopeed lapse kogelust ja kõne arengut, selgitab välja võimalikud negatiivsed tegurid, mis võivad kogelust süvendada. Koos vanematega analüüsitakse lapse igapäevast keskkonda ja proovitakse muuta see võimalikult sujuvat kõnet toetavaks.
Mõnikord on kasulik vähendada lapsele pandud koormust, vältida igapäevast kiirustavat elulaadi. Sageli annab häid tulemusi vanemate ja teiste last ümbritsevate inimeste kõne kiiruse ja keerukuse vähendamine. Selline kaudne teraapia on alati esimene ja olulisim samm kogeluse ravis. Vahel piisab üksnes ümberkorraldustest koduses ja/või lasteaia kõnekeskkonnas, et kogelus väheneks.
Logopeed võib soovitada ka otsest kõneteraapiat, mille käigus harjutatakse lapsega kergemaid rääkimisviise ehk kõnetehnikaid. Laste kõneravi on mänguline, uued oskused omandatakse jäljendades. Vanemate ja pedagoogide osalemine kõneravis aitab viia õpitud oskused igapäevaellu. Kõneteraapia aitab muuta kõnet sujuvamaks ja õpetab last valitsema oma kogelust.
Logopeedid töötavad paljudes lasteaedades, koolides, polikliinikutes ja erapraksises. Kui mingil põhjusel osutub kõneravi elukohale lähimas logopeediakabinetis võimatuks, annab logopeed soovitusi edasiste ravivõimaluste osas.
Täpsemalt laste kõneravi kohta saab lugeda siit:
- Helena Oselin teadusmagistritöö: “Charles Van Riperi kogelusteraapia rakendamine 7-8-aastaste lastega”.
- Maret Jahu teadusmagistritöö: “Kogeluse modifitseerimisel põhinev kõneravi 9-12-aastaste lastega”.