Kõneravi täiskasvanutele

Käesolevas rubriigis on ülevaade enamlevinud kõneravimeetoditest. Kuna inimesed, kes kogelevad, on erinevad, ei ole ühte kindlat ravimeetodit, mis oleks kõige efektiivsem. Kindlasti on paljud inimesed saanud leevendust oma kogelusele meetoditega, mis on individuaalsed või ei ole teaduslikult tõestatud, neid siin välja toodud ei ole.

Kõige levinum kõneravi on kõneteraapia, mida viib enamasti läbi logopeed. Täiskasvanute kõneteraapias on kaks peamist suunda: kogeluse modifitseerimine (stuttering modification) ja sujuva kõne kujundamine (fluency shaping). Laste kõneteraapia on eraldi rubriigi all “Kõneravi lastele”.

Kogeluse modifitseerimine. Selle tehnika töötas välja 1930ndatel Charles Van Riper. Kogeluse modifitseerimise tehnika eesmärgiks ei ole kogelusest vabanemine, vaid tegeletakse ärevuse vähendamisega kogelemise ees, kogeluse aktsepteerimisega, lihaspinge vähendamisega, vältimiskäitumise vähendamisega ja uue käitumise õppimisega. Et inimene suudaks vastu seista võib-olla ühe oma suurima hirmuga – kogeleda avalikult ja suudaks kõnetehnikaid kasutada ka igapäevaelus, peaks teraapia olema intensiivne. Soovitav on nii individuaalne teraapia kui ka grupiteraapia kolmel päeval nädalas kolme kuni nelja kuu jooksul. Seejärel teraapia üks või kaks korda nädalas järgmise kolme või nelja kuu jooksul tagasilanguse ennetamiseks. Klassikaliselt on teraapias neli etappi:

1.     Tundmaõppimine ehk identifitseerimine. Esiteks inimene uurib, mida ta teeb kogeluse ajal ja kuidas kõneaparaat töötab. Näiteks inimene loeb teksti ja märkab millised on tema kerged kogelused ja rasked kogelused. Järgmisena inimene analüüsib millised on tema tunded ja veendumused, vältimiskäitumine, milline on käitumine enne kogelust ning milliseid sõnu või situatsioone inimene pelgab. Alguses toimub analüüs logopeedi juures ja hiljem igapäevaelus.
2.     Karastamine ehk desensitiseerimine. Inimene tunnistab endale, et ta kogeleb, räägib teistele, et ta kogeleb ja tutvustab teistele, mida ta teeb teraapia käigus. Inimene õpib tuumkäitumist (blokid, kordused, venitused) peatama. Võib kasutada võtet, kus logopeed tõstab näpu, kui inimene lugedes või vesteldes kogeleb, ning  klient jätkab kogelemist nii kaua kuni logopeed näpu langetab. Logopeed laseb kogelusel kesta järjest kauem kuni kogelus ei too enam kaasa tugevaid emotsioone. Edasi hakkab inimene tahtlikult kogelema sõnade peal, mida saaks välja öelda ilma kogeluseta. Tahtlikku kogelust tehakse võimalikult kaua ja erinevates situatsioonides kuni ei teki enam nii palju negatiivseid emotsioone, ärevus on vähenenud ning veendumused kogeluse suhtes on muutunud.
3.     Muutmine ehk modifitseerimine. Siin etapis õpitakse tehnikaid kuidas vähem pinges ja sujuvamalt kogeleda kolmes etapis:
4.   Katkestamine (cancellation) – kui inimene kogeleb, siis ta lõpetab sõna, teeb pausi ja ütleb sõna uuesti. Nüüd aga juba aeglaselt, hästi pehmelt ja ühendades kõik häälikud.
5.   Libistamine – (pull-out) – kui inimene on saanud selgeks kogeluse katkestamise ja uuesti ütlemise, võib ta kohe kogeluse ilmnedes (näiteks poole sõna pealt) alustada aeglast ja pehmet hääldust. Oluline on, et sõna ei surutaks välja vaid pigem kogeletakse pehmelt nii kaua kuni saab sõna öelda välja ilma kogeluseta.
6.   Ennetamine (preparatory set) – kui inimene on saanud selgeks libistamise, saab ta kogelemist ennetada, st. tajudes ette pinget, mis tavaliselt tekib enne kogeluse algust, teeb kõneleja pausi ja alustab sõna hääldamist algusest peale aeglaselt ja pehmelt.
7.    Kinnistamine ehk stabiliseerimine. Et uus käitumine saaks elustiili osaks, tuleb inimesel hakata iseenda kõneterapeudiks. Inimene jälgib oma kõnet, tundeid, veendumusi, seab eesmärke ja ülesandeid ja harjutab tehnikaid kuni need muutuvad automaatseteks. Siin on kindlasti palju kasu sellest, kui inimene, kes kogeleb liitub kogelejate eneseabigrupiga.

Kogeluse modifitseerimise programmi kohta üks tutvustav video:

Malcolm Fraser raamat kuidas kogeleja saab ennast aidata: „Self-Therapy For The Stutterer”.

Sujuva kõne kujundamine (fluency shaping). See teraapiasuund lähtub põhimõttest, et kogelus on füüsiline nähtus, kogeledes inimese kõneaparaat töötab moonutatult ning kui füüsiliselt kõnelihaste liikumine normaalseks muuta, inimene enam ei kogele. Seega kui inimene kasutab järgnevalt kirjeldatud kõnetehnikaid, kogelust ei esine, kui inimene ei kasuta kõnetehnikaid, tuleb kogelus tagasi. Tavaliselt alustatakse väga aeglaselt rääkides, see võimaldab inimesel kontrollida väga täpselt oma kõnelihaste tööd. Õpetatakse millised komponendid on vajalikud hääle tegemiseks ja kuidas teatud häälikuid moodustatakse. Teraapia käigus inimene õpib jälgima oma kõnet ja oskab vajadusel õigesti kõneaparaadi tööle panna. Alguses tehakse harjutusi logopeedi juures ja ekstreemselt aeglaselt. Kõne on väga ebaloomulik. Hiljem lisatakse tempot ning inimene kasutab uut kõnemaneeri igapäevakõnes. Levinumad sujuva kõne kujundamise tehnikad on järgmised:

1.     Venitamine. Kõiki tehnikaid, ka venitamist, tehakse väga aeglase kõnetempoga. Aeglane kõnetempo ei ole eesmärk omaette vaid on vajalik tehnikate õppimiseks. Venitades hääldatakse täishäälikuid oluliselt kauem aega, konsonante ei venitata ja minnakse üle aeglaselt. Kasutades venitamisel intonatsiooni, kõlavad sõnad loomulikumana.  Näiteks võtab lause “Ma olen eestlane” ütlemine tavaliselt aega 1,5 sekundit. Kasutades täishäälikute venitamist, hääldatakse iga silpi 1 – 2 sekundit. Oluline on kõnetempo nii aeglaseks viia, et kogelust enam ei esine ja kõik silbid ühendatakse, nagu need oleksid üks pikk sõna. Kasutades venitamise tehnikat kõlab lause nii: “MmaaaaOooolleeeennEeeesstllaaaanneeee”.
2.     Rahulik hingamine. Sisse hingatakse rahulikult, suu kaudu. Harjutades pannakse käsi kõhu peale, et tunnetada kuidas sissehingamisel liigub kõht ettepoole ja väljahingamisel sissepoole. Sisse- ja väljahingamisel õhuvool ei peatu, sisse- ja väljahingamise etapid on sama pikad. Edaspidi tuleb diafragma- ehk kõhuhingamist kasutada alati rääkides – see annab lõdvestunuma tunde ja ei lase liiga palju sõnu ühe hingetõmbega öelda.
3.     Aeglased algused. Kogeluse üheks sümptomiks on, et häälepaelad lukustuvad ja õhk ei liigu või on õhusurve enne rääkima hakkamist liiga tugev. Et seda vältida, tuleb rahulikult sisse hingata nagu eelmises tehnikas kirjeldatud, seejärel välja hingates lasta esmalt natukene õhku välja ning alustada hääldamist väga vaikselt. Hääl tekib kui välja hingates pingutada häälepaelu. Hääle tekkides hakkavad häälepaelad vibreerima ja seda saab tunnetada, asetades näpud kurgu peale. Hääle normaalne tugevus saavutatakse esimese silbi jooksul. Seejärel kasutatakse venitamise tehnikat ja langetatakse hääl viimase silbi jooksul. Kui sõna algab sulghäälikuga (K, P, T, G, B, D), öeldakse esimene täht vaikselt ning alustatakse aeglase algusega järgmise täishääliku peal.
4.     Ühendamine. Suurem risk kogeluse tekkimiseks on kui õhuvool peatub ja algab uuesti või häälepaelad lõpetavad vibreerimise ja alustavad uuesti vibreerimist. Selle vältimiseks ühendatakse silbid ja sõnad nagu nad oleksid üks pikk lause. Aitab kaasa ka intonatsiooni rakendamine ja suu ning keele pidev liigutamine.
5.     Pehmedhäälikud. Kogeluse üheks sümptomiks on, et inimese huuled, lõug või keel on liiga pinges. Selle vältimiseks tuleb tahtlikult artikulatsioonilihased lõdvestada, suu ja keele kontaktid peavad olema pehmed ja kerged. Võib jätta ka suu ja keele kontaktide vahele natuke õhku. Kui õhk liigub, on lihtsam rääkida.

Kõiki sujuva kõne kujundamise tehnikaid harjutatakse väga aeglase kõnetempoga (2 sekundit / 1 silp). Kui tehnikad on selged, tõstetakse kõnetempot ja harjutatakse tehnikate kasutamist igapäevakõnes kuni uus kõneviis saab harjumuseks. Lisaks kõnetehnikate lihvimisele tuleks tegeleda ka psühholoogilise poolega, vastasel juhul ei suudeta enamasti kõnetehnikaid reaalses elus kasutada. Samuti kasutatakse tihti koos nii kogeluse modifitseerimise kui sujuva kõne kujundamise tehnikaid. Sujuva kõne tehnikaid on kõige parem õppida intensiivse kõneravikursuse raames. Selline kursus kestab tavaliselt kolm nädalat. Esimesel nädalal õpitakse selgeks kõnetehnikad. Teisel nädalal harjutatakse kõnetehnikaid logopeedi juures ja kolmandal nädalal kasutatakse kõnetehnikaid igapäevaelus. Eestis sellist intensiivset kursust veel ei eksisteeri, aga Eesti Kogelejate Ühingul on plaanis tulevikus see teoks teha.

 

Kõneharjutusi saab kuulata siit: