Mis on kogelus?

Kogelus on kõnehäire, mis tekib inimese tahtest sõltumata ja mida inimene tihti kontrollida ei suuda. Kõnetakistused avalduvad tüüpiliselt:

•      häälikute, silpide või ühesilbiliste sõnade kordustena (ko- ko- ko- kordustena)
•      häälikute venitusena (vvvvvvenitusena)
•      õhuvoo või kõneaparaadi täieliku blokina (-)

Peale kõnetakistuste kujuneb elu jooksul enamusel inimestel, kes kogelevad, välja ka teisene ehk sekundaarne kogelus, st. kogelusega seotud mõtted, tunded ja käitumisviisid. Näiteks võib inimene tunda ärevust sotsiaalsetes situatsioonides ja piinlikkust oma kogeluse pärast. Samuti võivad olla veendumused, et kogelus on midagi häbiväärset, inimene on imelik või teistsugune.

Kogeluse nö. peitmiseks võib inimene, kes kogeleb, vältida teatud situatsioone, inimesi või sõnu, kasutada parasiitsõnu ja kaasliigutusi, ajastada sõnade väljaütlemist, rääkida väga vaikselt või väga kiiresti. Kogelust võivad põhjustada ka neuroloogilised kahjustused ja haigused, aga see ei ole väga levinud.  

Huvitav on, et kogelust enamasti ei teki või esineb vähem üksi rääkides, loomade ja väikeste lastega rääkides, väga aeglaselt rääkides, sosistades, lauldes, näideldes ja teistega kooris rääkides.

Keskmiselt 1% inimesi kogeleb. Meeste seas on levimus 3-4 korda suurem kui naiste seas. Tavaliselt algab kogelus 2. – 5. eluaastal, enamus lastel kõnetakistused kaovad arengu käigus. Kogeluse raskusaste on erinev ja erinevad inimesed kogelevad eri moodi. Kuigi kogelust on palju uuritud, ei ole ühtset põhust veel leitud. Kogeluse tekkimisel ja püsimisel on tegemist mitme teguri (isiklike eripäradega ja keskkonna) koosmõjuga. Täpsemalt ülevaade rubriigis “Kogeluse põhjused”

Kõrvaltvaatajale võib kogelus näida tühise probleemina, mida on lihtne kõrvaldada, aga kogeleja enda jaoks võib olla tegemist läbi elu kestva tõsise probleemiga mis mõjutab igapäevast elu. Kogelus võib mõjutada väljendusoskust, sotsiaalset suhtlemist, tööalaseid valikuid, partneri leidmist ja elukvaliteeti. Paljudel inimestel, kes kogelevad, on väga raske rääkida telefoniga. Samas paljude teiste jaoks, kes kogelevad, ei ole kogelus probleem ja seda kogeluse raskusastmest olenemata.

Kogelus ei ole seotud intelligentsi või psüühiliste probleemidega. Paljud tuntud inimesed on kogelenud, näiteks Winston Churchill, Inglismaa kuningas George VI, Marilyn Monroe, Scatman John.

Kaasaegseid kõneteraapiad kasutades on võimalik kogelust leevendada või isegi täiesti kogelusest lahti saada. Kõneteraapia on väga individuaalne ja lisaks kõneravile tuleb enamasti tegeleda ka psühholoogilise poolega. Täiskasvanute kõneteraapias on kaks peamist suunda: kogeluse modifitseerimine (stuttering modification) ja sujuva kõne kujundamine (fluency shaping). Edasi kõneravi kohta vaata juba täpsemalt “Kõneravi täiskasvanutele” rubriigi alt. Laste kõneravi on mõnevõrra teistsugune, selle kohta saab infot rubriigi alt “Kui laps kogeleb”

Kogeluse põhjused

Kuigi kogeluse põhjuseid ei ole tänapäevani suudetud seletada, näitavad uuringud, et tegemist on isiklike eripärade ja keskkondlike faktorite koosmõjuga.

Geneetilised uuringud on näidanud, et kogelust soodustavad faktorid võivad olla päritavad ja enamasti kehtib see poiste puhul. Veel näitavad kogeluse geneetilist päritolu ühemuna- ja kahemunakaksikute peal läbi viidud uurimused, kus ühemunakaksikute seas esineb kogelust rohkem. Samas on väga palju kogelejaid, kellel ei ole ajukahjustust, kelle suguvõsas ei ole ühtegi inimest, kes kogeleb, kes aga ise kogelevad.

Mitmed ajuuuringud näitavad, et kogelevate inimeste aju funktsioonides esineb normist kõrvalekaldeid. Enamusel inimestest asub kõnelemist koordineeriv piirkond vasakus ajupoolkeras. Kogelevate inimeste vasaku ajupoolkera osad keskused on alaaktiveerunud ja parema ajupoolkera samad piirkonnad on üleaktiveerunud võrreldes mittekogelejatega ning seda ka sujuva kõne puhul. Selle teooria kohaselt arvatakse kogeluse põhjuseks olevat vastavate piirkondadede halb koostöö, mille kiire töötamine on vajalik sujuvaks kõneks. Arvatakse, et kõnesujuvus, mis on saavutatav kõneteraapiate käigus, normaliseerib üle- ja alaaktivatsiooni protsessi.

Kogeluse keskkondlik aspekt on seotud õppimisega. Kogelus tekib tavaliselt kiire kõne arengu perioodil kui lapse kõne areneb kahesõnalistest väljenditest komplekssemate lauseteni. Tavaliselt toimub see 2. – 5. eluaasta jooksul, aga vahest ka juba 18 kuu vanuselt. Lapse jõupingutused rääkimisel ja elu stress võivad olla põhjusteks, miks lapse kõnes esinevad lühikesed kordused, kõhklused ja häälikute venitused. Need ebakõlad kõnes võivad viidata normaalsetele kõnetakistustele aga ka varasele kogelusele. Enamus lastel kõnetakistused kaovad arengu käigus aga mõnedel areneb välja kogelus. Kui lapse kõnes ja kõnetakistustes on rohkem pinget, hakkab laps sõnu välja pressima ning kõnetakistuste korral võib hakata tundma häbi, ärevust ja frustratsiooni, mis omakorda suurendavad kogelust. Juhul kui pöördutakse logopeedi poole kas vanemate nõustamise eesmärgil või lapse ravi eesmärgil enne kui lapsel on arenenud sotsiaalsed ja emotsionaalsed reaktsioonid kogeluse suhtes, on ravi prognoos parem.