Emily Blunt, kes on sündinud 23. veebruaril 1983. aastal Londonis, on tuntud Suurbritannia filminäitleja. Blunti jaoks oli kogelus tõsine probleem 7. kuni 14. eluaastani. Kõige hullem oli see siis, kui näitlejanna oli 12-aastane. Lapsepõlves mõtiskles ta pidevalt selle üle, et miks ta on selline ning miks tal on selline tobe kõneprobleem. Kõik teised rääkisid soravalt, kuid miks tema seda ei suutnud? Mõned inimesed kasvavad kogelusest välja, kuid mõned mitte. Kummalisel kombel on tüdrukutel kergem selle üle võitu saavutada. Kogelus on geneetiliselt rohkem poiste seas levinud. Näitlejanna sõbrad hakkasid teda kogelejana aktsepteerima, kuid Bluntile see ei meeldinud. Ta tundis, et kogelus eksitab seda, missugune ta tegelikult on, mida ta öelda tahab või mida ta suudab maailmas näha või jagada. Blunt on öelnud, et kogelus tundus olevat kui vaimne mägi, mida oli võimatu ületada. Kui Bluntilt küsiti, kuidas ta oma kogelusest võitu sai, vastas ta, et see oli mitme asja kombinatsioon. Üks tahk oli sellest lihtsalt välja kasvamine. Teine tahk oli aga enesekindluse saavutamine. Blunt on rääkinud, et tal oli väga tore õpetaja, kui näitlejanna oli 12-aastane. Õpetaja oli väga lahke ja abivalmis ning julgustas teda osa võtma klassi näitemängudest. Esialgu ei olnud Blunt nendest erilises vaimustuses oma kõneprobleemi tõttu, kuid õpetaja soovitas talle erinevat lähenemist. Nimelt proovida rääkimist teistsuguse häälega, mis oleks naljakas või kasutada hoopis aktsenti. Õpetaja arvates võis sellest palju kasu olla ja täpselt nii oligi. Blunt suutis soravalt rääkida ja olles korra ennast kuulnud soravalt rääkimas, ehkki naeruväärse aktsendiga, kasvas naise enesekindlus ja ta uskus, et see võib uuesti juhtuda. Näitlejanna on öelnud, et see on irooniline, et ta töötab sellisel ametikohal, kus ta peab olema võimeline rääkima. Tema kogelus aitas tal õige elukutseni jõuda.

Megan Alexandra Washington on Austraalia tuntud muusik ja laulukirjutaja. Ta sündis 7. jaanuaril 1986. aastal Queenslandis, Austraalias. Muusikastiilidest harrastab ta indie-muusikat, džässi ja alternatiivmuusikat. Lapsepõlves püüdis ta oma kogelust varjata. Ta on öelnud, et inimeste ees rääkimine tekitas temas surmahirmu, kuid publiku ees laulmine oli hoopis midagi muud. Oma kogelusest rääkis ta esimest korda pärast seda, kui oli lahku läinud oma kallimast. Kui tavaliselt sellises olukorras teevad inimesed midagi pöörast nagu langevarjuhüpe või teise linna kolimine, siis Washingtoni arvates oli oma kogelusest avalikult rääkimine kõige hulljulgem asi, mida ta ette kujutas. Kogeluse tõttu on paljud inimesed arvanud, et laulja on kas joobes või nende nimed hoopis ära unustanud. Inimestel ei olnud aimu, et kõhklemine tulenes teatud tähtede hääldamisest. Samuti on imestatud, et miks ta ei kogele, kui ta laulab. Washington on rääkinud, et laulmine on tema jaoks vabastav, kuna ainult siis tunneb ta soravalt ennast väljendamas.