Ühingust

Eestis on üle 10 000 inimese, kes kogeleb. Eesti Kogelejate Ühing ühendab inimesi, kes kogelevad, kaitseb nende huve, organiseerib eneseabigruppide kokkusaamisi, kõneravilaagreid ja arendab kogeluse ravi Eestis.

Kui sa kogeled, ei ole sa üksi!

 Ajalugu

Lühiülevaade 1990. aastatest

Eesti Kogelejate Ühingu asutamise idee pärineb Kanadas elavalt väliseestlaselt Jaan Pillilt, kes 1990. aasta juunis väisas Eestit. Tallinnas peetud kohtumisele Jaaniga kutsusid logopeedid grupi kogelejaid. Jaan on olnud ka ise kogeleja, kuid pärast efektiivset teraapiat ja järjepidevat tööd iseendaga kogelusest vabanenud ning alustanud aktiivset tegevust Toronto kogelejate assotsiatsioonis ja teistes kogelejate ühendustes.

Ennekuulmatu mõte luua Eestis kogelejate enda organisatsioon tundus huvitav, kuid jäi esialgu veel üsna arusaamatuks. Sest totalitaarre˛iimist kodanikukeskse ühiskonna poole liikumine oli alles algusjärgus.

1990. aasta sügisest hakkas Tallinnas koos käima väike kogelejate eneseabi grupp. Iga kahe nädala tagant tulid 4-5 kogelejat, peamiselt umbes 20-aastased noored, kokku ning rääkisid oma tähelepanekutest, hirmudest jms seoses kogelusega. Grupi nn algse tuumiku moodustasid Helin Jõe, Mart Kangur, Jaan Rämmeld ja Andres Loorand.

Jaan Pill saatis Kanadast trükimaterjale kogelusest ja kogelejate organisatsioonidest. Andres alustas kirjavahetust Rootsi kogelejate ühingu ja ELSAga (European League of Stutterers’ Associations).

Tallinnas kooskäiva grupi nimeks võeti Mardi väljapakutud Claudius Club (Claudius oli Rooma keiser, kes kogeles).

1992. aastal septembris käisid Helin ja Andres Oslos peetud Nordic Meeting’ul. Igal sügisel kogunevad Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Islandi kogelejad kordamööda ühte Põhjala riiki nädalalõpuseminarile. Claudius Club’i (CC) väliskontaktid laienesid.

Aasta lõpul liitus CC-ga logopeed Pille Ilves, kes 1993. aasta jaanuaris tegi CC liikmetele nelja-päevase intensiivse kõneteraapia. Teadaolevalt oli see esimene kord, kui Eestis kasutati intensiivmeetodit. Tulemused olid paljutõotavad, aga kuna puudusid võimalused nn säilitusetapiks, jäi efekt lühiajaliseks.

1993. aasta märtsis käisid CC-lased, kuhu uue liikmena kuulus ka Marika Voolaid, külas Soome kogelejatel ning aprillis Stockoholmi kogelejate ühingul.

Aprillis korraldas CC Tallinnas kahepäevase esindusliku seminari, kus Saksa logopeed (ka endine kogeleja) Andreas Starke tutvustas Eesti logopeedidele välismaal kasutatavaid kogeluse ravivõtteid. Tänu CC koostatud ja levitatud pressiteatele ilmusid ajakirjanduses mitmed artiklid kogelusest kui probleemist, kogelejatest ja seminarist. Starke pidas loengu ka Tartu Ülikoolis eripedagoogika tudengitele. CC liikmeskond suurenes.

Juulis peeti Alatskivil mitmepäevast suvelaagrit, millest osavõtjaid oli juba 13. Pille juhendamisel tehti oma kõne parandamiseks tõsist tööd.

1994. aastal võeti CC-st välja kasvanud Eesti Kogelejate Ühing (EKÜ) ELSA liikmeks. Juriidilise isiku staatuse sai ühing 20. detsembril.

1995. aasta juulis osales EKÜ 8-liikmeline delegatsioon Rootsis Linköpingis toimunud IV Ülemaailmsel Kogelejate Kongressil. Suursündmusest tegid eestlased ka dokumentaalfilmi.

Detsembris korraldas EKÜ Tallinnas esimese Avatud Päeva.

EKÜ sai Eesti Puuetega Inimeste Koja üheks liikmesorganisatsiooniks. Eesti Puuetega Inimeste Fondi kaudu sai alguse EKÜ tegevuse regulaarne finantseerimine.

Uus eneseabi grupp hakkas koos käima Tartus. Enamiku grupist moodustasid Tartu Ülikooli tudengid ja vilistlased, sealhulgas logopeed Saima Mandel.

1997. aasta elavdasid EKÜ igapäevast tegevust taas väliskontaktid. Suvel Hollandis Nijmegenis toimunud ligi nädalapikkusele ELSA noortefoorumile sai sõita kaheksa Eesti noort kogelejat. Ürituse eesmärk oli lisaks loengutele-seminaridele pakkuda Euroopa maade noortele vahetu suhtlemise võimalust.

1998. aasta mais korraldas EKÜ koos logopeed Pille Ilvesega kogelejatele kõneteraapia lühikese intensiivkursuse, mida toetas psühholoog Lille Uibo Tartus läbiviidud psühholoogia-alane teraapia ja nõustamine.

1999. aastal liitus EKÜ-ga Tartu Ülikoolis eripedagoogikat õppiv ja kogelusele spetsialiseerunud Helena Oselin.

Uuel aastatuhande hakul suurenes ühingu liikmeskond ning seeläbi ka aktiivsete liikmete hulk.

Eesti Puuetega Inimeste Koja rahalisel toel – Hasartmängumaksu Nõukogule kirjutatud projektide alusel – korraldatakse igal aastal paar mitmepäevalist intensiivset kõneravikursust, mida juhendab logopeed.

Hetkel viimane kursus korraldati 2007. aasta augustis Soomes ning sellel osalesid ka Soome Kogelejate Ühingu liikmed. Kõneravi juhendas Hardi Sigus, EKÜ liige, kes osalenud mitmetel intensiivkursustel USAs ja Kanadas ning nüüd andis oma teadmised ja kogemused edasi teistele kogelejatele.

Ühingu kontoriruum asub Eesti Puuetega Inimeste Koja majas Tallinnas Toompuiestee 10.