Rowan AMaailm tunneb Rowan Atkinsoni kui suurepärast koomikut, kuid enamik inimesi ei tea, et ta on kogeleja. Kogelus on mänginud olulist rolli selle näitleja elus. Küsimusele, kas ta on jagu saanud oma kogelusest, vastas ta, et see tuleb ja läheb. Näitleja on avastanud, et kui ta kehastab teisi karaktereid, siis kogelus kaob. Atkinsoni sõnul innustas selline muutus tal näitlejana karjääri teha.

Rowan Atkinsonil oli probleem b-tähega. Probleemi lahendamiseks kasutas ta rõhutavat hääldamist, mis tähe kasutamisel muutus tema koomiliseks abivahendiks. Ühes oma intervjuus tõi ta selle kohta näite. Nimelt helistas ta ühele inimesele, kelle pärisnime ta küll ei avalikustanud, kuid nimetas ta John Bartlettiks. „Tere, palun kas ma saaksin rääkida John B-b-b-Bartlettiga?“ Kuna mees ei teadnud, et helistajaks oli Rowan Atkinson, tegi ta nalja ja vastas: „Ma k-k-k-kuulen“. Selle peale ütles Atkinson: „Tere, mina olen Rowan Atkinson“ ja telefoni teises otsas tekkis piinlik vaikus. Ilmselgelt sai mees aru, et ta oli teinud märkimisväärse vea. Atkinsoni sõnul oli selle näite puhul kummaline see, et pärast kooliaastaid oli see olnud esimene kord, kui keegi parodeeris tema häält või kõnemaneeri. Ilmselgelt oli peamine põhjus, miks võõras oli seda teinud, asjaolu, et ta ei teadnud helistaja identiteeti. Atkinsoni arvates on selline käitumine väga huvitav, sest kui inimene on kuulus ja rikas, siis suhtutakse temasse suurema lugupidamisega ja koheldakse austusega. Telefoni kaudu ehk ilma vahetu kontaktita koheldakse sind nagu tavalist inimest ja äkitselt sa mõistad, kuidas enamiku ajast paljusid inimesi koheldakse.

 

 BWillisVisa hinge filmidest tuntud märulikangelane Bruce Willis võitles oma nooruspõlves kogelusega.

Walter Bruce Willis sündis 1955. aastal Lääne-Saksamaal. Tema ema Marlene oli sakslane ja isa David Willis ameeriklane. Perekond rajas kodu Davidi kodulinnas Penns Grove’is, New Jerseys 1957. aastal ja Bruce oli neljast lapsest vanim.

Willis on rääkinud, et tal oli nooruspõlves aegu, mil ta ei suutnud peaaegu rääkida. Lause lõpetamiseks võis tal kuluda isegi kolm minutit. Selline olukord oleks mõjunud laastavalt igale inimesele, kes oleks tahtnud ennast väljendada, olla kuuldav, kuid seda ei suutnud. Willis avastas, et kui ta kehastub ümber kellekski teiseks, lõppeb tema kogelemine. Mehe arvates oli see fenomenaalne.

Willisel oli kindel valem, kuidas saada jagu oma kogelusest. Selleks kasutas ta erinevaid enesekindlust tõstvaid harjutusi. Neid harjutusi julgustas Willist tegema tema koolis tegutsenud kõneterapeut.

Ühe biograafia kohaselt on Bruce Willis tunnistanud, et intervjuude käigus on talle vastumeelne olnud arutleda oma lapsepõlve üle. Lapsepõlv oli tema jaoks liiga valulik ja suur osa sellest kogelemise tõttu.

Keskkoolis sai Willisest klassikaaslaste naerutaja ja see suunas teda tegelema näitlemisega. Temast sai kooli draamaklubi liige ja õpilasesinduse president. Klassi klouniks muutumine oli Willise püüdlus teistega kokku sobituda. Anthony Rastelli, Willise õpetaja, mäletab eredalt tuntud näitleja nooruspõlve pingutusi ja esimesi katseid publiku eest rääkida. Rastelli on öelnud, et vanuses, kus enamik poisse otsis kindlat jalgealust, oli Willisel väga raske. Kogelemine oli tema jaoks probleem ja lõpuks hakkas ta seda kompenseerima veiderdamisega.  Ta pidi ennast teiste seas kehtestama ja kuna ta ei olnud võimeline seda tegema sorava kõne abil, kasutas ta teistsugust lähenemist. Willisest sai naljahammas. Oma käitumisega tahtis ta selgeks teha, et ta võib küll kogeleda, aga see ei muuda teda kaaslastest kehvemaks, vaid vahest isegi teistest paremaks. Rastelli pidi peaaegu rabanduse saama, kui Willis läks lavale, et oma kõne ette kanda. Kõik lapsed hakkasid naerma, kuid Willis kannatas selle välja ja lõpetas oma ettekande, mis oli küllaltki tavaline tema puhul. Lõpuks Willis avastas, et publiku ees suudab ta jagu saada oma puudusest.

Willis saavutas oma eesmärgi muutuda esialgu klassi naljahambaks ning seejärel saada üheks parimaks oma kooli näitegrupis. Willis on ühes intervjuus rääkinud, et suur osa tema huumorimeelest tulenes just tema kogelusest ja sellest, kuidas kogelemisest jagu saada ning säilitada eneseuhkus. Ta ütles oma kaaslastele, et ta on küll kogeleja, kuid suudab neid kõiki naerma ajada.

Bruce Willis lahkus keskkoolist ilma kindla otsuseta saada näitlejaks. Ta oli kogelev noormees, kelle hinded olid kesised ja tema perekonnal ei olnud piisavalt raha poega ülikooli saata. Seepärast veetis ta aega linna peal ja kogus raha. Mõne aasta pärast registreeris ta ennast Montcleari riigikolledžisse New Jerseys, kus oli kuulus teatrikunsti õppekava. Draama õppejõud Jerry Rockwood olid Willisest vaimustuses ja julgustas teda minema kõneterapeudi juurde. Kombineerides näitlemist ja kõneteraapiat oli Willisel võimalus saavutada sorav kõne ja edukas karjäär.

Willise võitlus kogelusega on inspireeriv. Kahjuks on seda tema intervjuudes vähe mainitud. Identifitseerides ennast inimesena, kes kogeleb, on Willisel võimalus teadustada igapäevaseid raskusi, mis on tingitud kogelemisest.

 

 Joe Biden (Ameerika asepresident) oli lapsepõlves tõsine kogeleja ja selle tõttu kiusasid teda klassikaaslased. „Ma-ma-ma ei saanud ü-ü-ü-üldse rääkida,“ demonstreeris Biden ühe esinemise ajal. Klassikaaslased kutsusid teda Bye-Bye’ks, sest täpselt nii kõlas Biden, kui ta üritas öelda oma nime. Bideni perekonnas õpetati lapstel katolismi au sees hoidma. Joe Biden õppis katoliku koolis. Kui teda kogeluse pärast kiusati, püüdsid nunnad teda aidata. Kui Biden käis seitsmendas klassis, jäljendas teda  üks õpetaja, kes ütles terve klassi ees: „Bu-bu-bu-bu-bu-Biden“. Kui sellest vahejuhtumist kuulis Bideni ema, tuli ta kooli ja nõudis kohtumist direktori ja õpetajaga. Ta ütles: „Kui te kunagi veel minu pojaga nii räägite, siis ma tulen tagasi ja rebin teie peas oleva mütsi puruks.“

Kogelemisest üle saamiseks harjutas Biden peegli ees luuletuste lugemist ning jälgis samal ajal oma näo liigutusi. Juura õpingute ajal sai ta sõbraks ühe kogelejaga, kellega koos harjutati regulaarselt oma kõne. Saades üle kõne raskustest ja heidiku staatusest, andis see talle juurde tugevust ja empaatiavõimet. Biden on öelnud, et läbi ajaloo on olnud nii, „et olla eriline, tuleb osata eristuda“. Ta on ka öelnud, et kogelus on jumala kingitus. Bideni vanemad tuletasid pojale pidevalt meelde, et kaaslastest erinemine ei tähenda seda, nagu tal ei ole võimalust olla edukas. Mehe võimekust ei määra see, kui tihti ta ninali kukub, vaid see, kui kiiresti ta ennast uuesti püsti ajab. Tänapäeval on Biden tuntud kui ladusa jutuga kõnemees.